Kui räägitakse keskkonnast ning sellest, kuidas tekstiilitööstus ja kiirmood loodust mõjutavad, tuuakse ühe esimese näitena tavaliselt välja Araali mere kadumine.
Just see pilt levib internetis ja näitab ilmekalt, kuidas kõik toimus. Vesi taandus aeglaselt, kuid tagajärjed saabusid kiiresti. Üks maailma suurimaid keskkonnakatastroofe leidis aset meie endi silme all.
Araali meri oli kunagi Kesk-Aasias, Kasahstani ja Usbekistani piiril asuv suur soolajärv, millel puudus väljavool. Järve toitsid kaks suurt jõge – Amudarja ja Sõrdarja.
- aastatel alustati Kesk-Aasias ulatuslikku niisutuskanalite ehitamist. 1960. aastate alguses otsustas Nõukogude Liidu juhtkond märkimisväärselt suurendada puuvilla ja riisi tootmist kuivades piirkondades. Selleks suunati Amudarja ja Sõrdarja vesi põldude niisutamiseks.
Puuvill on üks kõige veemahukamaid põllumajanduskultuure maailmas. Ühe tonni puuvilla kasvatamiseks kulub ligikaudu 10 000 kuupmeetrit vett. Samal ajal hõlmasid Usbekistani puuvillapõllud miljoneid hektareid. Tegelikult ohverdati Araali meri „valgele kullale“, nagu puuvilla sageli nimetatakse.
Kui kahe jõe vesi suunati põldude kastmiseks, ei jõudnud see enam Araali mereni. Veetasakaal sai rikutud ning kuum kliima kiirendas vee aurustumist. Järv hakkas kiiresti kuivama. Kunagi oli Araali meri pindalalt maailma neljas järv, kuid tänapäeval katab suure osa selle endisest põhjast soolakõrb Aralkum.
Dokumentaalfilm „Araali meri“ (1963)
1990. aastatel otsustati päästa Araali mere põhjaosa ehk Väike Araal. 2003. aastal jagunes Lõuna-Araali meri lääne- ja idaosaks.
Aastatel 2003–2005 ehitas Kasahstan Kokarali tammi koos hüdrotehnilise lüüsiga, mis võimaldab reguleerida veetaset ja juhtida liigset vett edasi. Tänu sellele eraldati Väike Araal ülejäänud Araali merest. Sõrdarja vesi koguneb nüüd Väikesesse Araali, veetase on tõusnud ja vee soolsus vähenenud. See on võimaldanud taas kasvatada mõningaid töönduslikke kalaliike.
Usbekistan rakendab samal ajal kahte lahendust. Kuivanud merepõhjale istutatakse soolataluvaid taimi, mis aitavad vähendada soolase tolmu levikut. Puuvillakasvatuses kasutatakse aga nüüdisaegseid veesäästlikke tehnoloogiaid ning päikesepaneelidel töötavaid tilkkastmissüsteeme.
Kasahstan, Usbekistan ja Kõrgõzstan teevad koostööd, et aidata kaasa Araali mere ökosüsteemi taastamisele. Nende tegevust koordineerib Araali Mere Päästmise Rahvusvaheline Fond, mis toetab ökosüsteemi seiret ja vee säästlikumat kasutamist.
Kuid hoolimata tehtud pingutustest ei ole Araali merd enam võimalik taastada sellisel kujul, nagu see kunagi oli. Veeressursside kasutamise üle valitsevad riikide vahel huvide konfliktid, taastamisprojektid on väga kulukad ning olukorda raskendavad ka kliimamuutused. Araali mere seisund on endiselt kriitiline, kuid piirkonna riigid jätkavad ühiselt selle ainulaadse ökosüsteemi taastamise nimel tööd.
Autor: Natalja Matsenene, projekti Pööriöö produtsent
Foto: Räägin tekstiilist ja keskkonnast üritusel Loov õhtu. Loov elu projekti „Vanaema pärandilaegas“ osalejatele ja publikule. Fotol on naturaalsest vintage-puuvillast valmistatud kleidi esi- ja tagakülg.
Minu kommentaar:
Juba koolis, geograafiatundides, räägiti meile Araali merest kui ainulaadsest looduseimest. Lapsepõlvest mäletan siiani jõgede nimesid – Amudarja ja Sõrdarja. Tol ajal tundusid need mulle isegi veidi naljakad. On kurb mõelda, et inimesed ei suutnud seda järve hoida.
Kuidas saame meie keskkonda hoida? Mina ostsin näiteks Uuskasutuskeskusest kolm meetrit puhast puuvillakangast ja õmblesin sellest kleidi. See on minu väike panus teadlikku tarbimisse – mitte osta uut, vaid kasutada seda, mis on juba toodetud.
Küsisin nõu ka oma tuttavalt Taškendist. Tema sõnul ei ole tegemist traditsioonilise ikat-kangaga, vaid tõenäoliselt Usbekistanis 1970.–1980. aastatel valmistatud nõukogudeaegse trükimustriga puuvillakangaga.
Siis mõtlesin, et nüüd on minu kleidis justkui väike killuke Araali merd. Loodan, et see saab niimoodi edasi elada veel palju aastaid.